Talipüügi varustus put and take jaoks

Parklas on miinus kaksteist ja jää lamab sile kuusemetsa all. Võtad kindad ära, et siduda, ja kolme minuti pärast saad aru, miks talipüük ei ole suveretk seljakotiga. Istud paigal. Käed peavad nii võngutama kui sooja hoidma, auk täitub jääpudruga niipea, kui puuri tõstad, ja kui kala rüseb, pead andma siima ilma sõrmedes haaret kaotamata.

Sa ei vaja esimesel korral kogu poeriiulit. Vajad seda, mis toob sind koju, seda, millega jaksad istuda, ja selget piiri, mis võib oodata. Millise ridva valid täpsemalt, on parima talionga all. Kuidas puurid, käime läbi jääpuuri all. Kuidas kannad naelu ja piiki, on jäävarustuse all.

Ükski kelk ega kombinesoon ei tee jääd ohutuks. Me ei hinda jääolusid ühelgi veekogul.

Mis peab kaasas olema, mis on mõnus ja mis võib oodata

Mis peab kaasas olema, on see, mis toob sind koju ja see, millega saad püüda: kehtiv kalastusluba, mis kehtib jääl, jäänaelad kaelas, jääpiik, viskevöör, jääpuur, jääkühvel, talionk, mis saab siima anda, siim, mis ei ima vett, mõned peibutised, midagi kuiva istumiseks ja riided, millega jaksad veel tunni, kui haakimine tuleb hilja. Ilma selleta oled kas kindlusetu või külmunud ja siis sa ei püüa.

Mis on mõnus kaasas olla, on see, mis paneb sind jääma: seljakott-tool või istumisalus, varukindad, termos, labidas, kahv, konksuvõtja, varusiim ja naastud siledal jääl. See on sageli vahe kahekümne minuti ja kolme tunni vahel.

Telk, eholood, mootorsaan, kolm lisaridva ja suur kelk katusega võivad oodata. Nad tasuvad, kui juba tead, et tunned end jääl hästi, või kui vahemaa vette on pikk. Nad ei tee kala näljasemaks.

Enamik put and take tiike on tee lähedal ja siis piisab ämbrist ja seljakotist. Kelk ja mootorsaan kuuluvad vetesse, kus vead üle järve, mitte igale tiigile metsaservas.

Rida

Jäik ahvenarida ilma rullita on vale tööriist. Vikerforell ja paalia rüsevad, võtavad siima ja saagivad jääserva vastu. Pead saama anda ja võtta ning tippu, mis näitab nokkimist ilma et arvaksid.

Lõheliste lähtepunkt on rida umbes 50–90 sentimeetrit väikese haspel- või jääpurulliga, mida kaubanduses kutsutakse kaheks kuni kolmeks jalaks. Võngutad tipuga, haagid randmega ja väsitad rulliga. Pidur peab lahti minema ilma et rida auku kukuks, ja kui kala võtab, pead saama anda siima ühe hingetõmbega selle asemel et seista sasipuntraga jääl. Lühike rida on tehtud selleks, et istud augu lähedal ja juhid pea avause poole, mitte kolmekümne meetri kaugusele randa.

Klassikaline talionk pooli ja nupuga, kus lased siima pöidlaga, toimib, kui pool on piisavalt suur ja siim ei ole liiga peenike. Ta on kerge ja odav. Miinus tuleb rüses: siim lamab jääl, külmub slämmi ja sasib saapa ümber. Paljud, kes nii alustavad, vahetavad rulli peale pärast esimest suurt kala, mitte sellepärast, et pool ise vale oleks, vaid sellepärast, et lõheline võtab rohkem siima kui ahven.

Mormõška-rida vedruga on peenike, tundlik rida, kus tipp räägib nokkimisest. Näed haakimist enne, kui tunned. See on paalia ja passiivse päeva vahend, mitte see, mida võtad jahtivale vikerforellile tasakaalupilkuga. Twin-tip vahetatava labaga ja mormõška-tipuga samal käepidemel on viis vältida kahte tervet rida ämbris. Vahetad tippu, mitte kogu kasti.

Üks rida piisab esimeseks hooajaks, kui tal on rull ja tipp, mis järele annab. Kaks rida tasuvad päeval, mil tahad tasakaalupilku ühes augus ja mormõškat teises, kui müüja lubab rohkem kui ühe vahendi. Paljud put and take veekogud seda ei tee. Loe luba enne, kui puurid kaks auku sellepärast, et nii tehakse teistel järvedel.

Siim

Talipüügil on klassikaline nailon või fluorocarbon parem kui punutud siim. Punutud imab vett, külmub jäigaks trossiks ja lõikab kätte. Nailon ja fluorocarbon ei võta vett samamoodi ning elastsus on eelis, kui istud kala tihedalt peal: ta võtab löögi, kui kala raputab augus.

Vikerforellile ei vaja võistlussiima. Umbes 0,22–0,28 millimeetrit on mõistlik lähtepunkt ja paljud püüavad kindlalt 0,25 ümber. Peenem külmub kergemini ja hõõrdub jääserva vastu. 0,16 nagu ahvenale on liiga nõrk, kui jäme kala võtab. Mormõškale, kus peibutise käiku juhib siima paksus, võid minna 0,16–0,18 poole, aga siis oled väsitamises ettevaatlik ja sul on auk, mis on piisavalt suur.

Seo kodus. Jääl on kindad ja kanged sõrmed. Lisarihm taskus, valmis pöörlejaga, on väärt rohkem kui lisapilk, mida ei saa peale siduda.

Jääpuur, jääkühvel ja labidas

Puur ei ole detail. Auk on kala ainus tee üles ja tugeva vikerforelli jaoks on 110 millimeetrit kitsas. 150 millimeetrit on mõistlik lähtepunkt lõhelistele. 130 on kergem vändata, aga annab vähem varu. 200 on see, mida tahad, kui vesi asustab jämedat kala, rohkem töö hinnaga. Vänt piisab väikesel tiigil. Elekter tasub, kui jää on paks või kui puurid kogu aeg uuesti. Terad, pikkus ja külm käime läbi jääpuuri all.

Jääkühvel, mida paljud kutsuvad lusikaks või jääkulbiks, on vahend, mida kasutad pärast puuri kõige rohkem. Puurid ja auk täitub jääpudruga. Kui ei kühvelda, ei näe siima, siim külmub slämmi ja astud serva. Vali kühvel, mis mahub auku, umbes 10–12 sentimeetrit läbimõõdus 150-augule, ja vars, mida saad kindaga hoida. Metall puhastab kõvemat jääd, plast on kerge ja säästab siima. Ilma kühvlita püüad slämmis. Ta on puuri teine pool, mitte luksus.

Väike labidas ei ole püügi jaoks. Ta on lumeks parklas, kuhjadele, mis peidavad serva, ja puhtaks kühveldamiseks augu ümber, et sa ei istuks sulavees. Siledal jääl võid ta jätta. Pärast lumesadu on ta oma kaalu väärt: näed auku, istud kuivalt ega trambi jääputru avausse tagasi.

Ämber, seljakott-tool, tool ja kott

Istud paigal külmas ja alus varastab sooja kiiremini kui õhk. Maapealne tool ilma isolatsioonita jahutab istmiku jää vastu. Mis loeb, on kuidas kohale jõuad, kui kaua mõtled istuda ja kas põlved jaksavad tõusta puuriga käes.

Talipüügiämber on klassika. Kannad puuri selles, istud kaanel ja sul on kast põhjas. Ta on odav, kindel ja madal – liiga madal sellele, kellel on põlved valus, ja külm, kui sul ei ole istumisalust või vahtplaati istmiku ja kaane vahel. Ämber piisab, kui pargid tiigi ääres ja kõnnid kolmkümmend meetrit.

Seljakott-tool on seljakott, mis avaneb tooliks. Iste kõrgus on sageli umbes 40–45 sentimeetrit, mis teeb tõusmise lihtsamaks. Seal on taskud termosele, karpidele ja kinnastele ning käed on vabad piigile ja puurile. See on loomulik samm, kui tuled autost ja tahad korda. Vali korraliku istmega, mitte riidetükk kahel pulgal, mis vajub kokku, kui istud, ja vaata, et puur riiet ei rebi. Terakate peab peal olema.

Eraldiseisev talipüügitool riide või plastiga on ajaga mõnusam, aga ta võtab ruumi ja läheb tuules ümber. Isoleeri iste. Tool ilma aluseta jääl on ainult külmem ämber. Mõnel toolil on sahtlid istme all ja siis saab temast nii tool kui kast, mis on praktiline, kui istud paigal, ja raske, kui vahetad auku iga kümne minuti tagant.

Istumisalus kuulub ka ämbrisse. Vaht jää vastu on vahe kahekümne minuti ja kolme tunni vahel. Õhuke alus jalgade all teeb sama varvastele. Külmad jalad võtavad kogu sessiooni üle.

Kott ei tohiks olla suvine püügi kast, mida vead lumes. Kõva kast sahtlitega hoiab pilgu sasimast, aga ta on külm ja kohmakas. Pehme kott vaheseintega käib seljas kanda. Mis pead kindaga avama, peab olema peal: karp, konksuvõtja, varukindad. Varuriided ja eine võivad olla all või kelgus.

Kelk

Kelk ei ole luksus viiesaja meetri käigul parklast. Ta on kuidas võtad puuri, kombinesooni, termose ja varuriided ilma et selg saaks, ja kuidas saad kaasa vahetusriided, kui lähed jääl kaugele. Vali madal kelk katusega, et lumi teda ei täidaks, ja köis, mille saad lahti lasta. Paki raske madalale, puur terakattega ja naelad seljas – mitte kelgus.

Avatud kelk ilma katuseta täitub tuisuga ja saab slämmikelguks. Liiga kõrge kelk läheb külgtuules ümber. Vea teda jäljes, mille oled juba piigutanud, mitte otse roostikusse, sest see näib lähemal.

Mootorsaanil peab haagitud kelgu kate olema avatud, et see, kes selles sõidab, saaks välja. See on Issäkerhetsrådet’i nõuanne, mitte detail tootelehel.

Talipüügitelk

Talipüügitelk, pop-up telgid, mis tõmmatakse augu kohale, sulgevad tuule ja teevad paigal istumise talutavaks. Väikesel, avatud tiigil külgtuules võib telk olla vahe võngutamise ja allaandmise vahel. Istud tuulevarjus, käed töötavad ja kohv ei jäätu kümne minutiga.

Miinused on päris. Sa ei näe vakke ümberringi, jääd aukude vahetamisega hiljaks ja kondens tilgub laest kuklasse. Telk nõrgal jääl on lõks: istud raskemalt, kuuled halvemini ja võtad kauem, et välja tulla. Pane ta alles siis, kui oled jääd hinnanud ja mõtled jääda, ning tuuluta, et sa ei istuks udus. Telk on mugavus. Ta ei ole katus, mis teeb jääd ohutumaks.

Put and takes, kus kõnnid autost kolmkümmend meetrit, on telk sageli liigne. Seal, kus istud kolm tundi põhjatuules, on ta osa püügis.

Käed, jalad ja paigal istuv külm

Talipüük on paigal. Külm tuleb saabastest seest ja välja sõrmedest, mis seovad, ja see ei ole sama külm kui siis, kui käid hangul.

Kindad peavad olema, aga mitte ainult üks paar. Seespool õhuke kinnas, et saaksid siduda, väljaspool suur kinnas, millesse trampid haakimiste vahel. Talipüügikindad klapitava sõrmega on tehtud just selleks: võnguta haardega ja peida sõrmed, kui ootad. Villfrotee naha vastu ja varupaar sisekotis, sest esimene paar saab jääkühvlist märjaks. Soojapadjad kinnastes ei ole petmine. Paljas käsi miinus viieteistkümnes on kolm minutit tööd ja siis tund taastumist.

Jalgadel tahad paksu talla, lisatalla ja varusokke taskus. Terasninaga saab saabast külmaks. Märjad sokid vahetad enne, kui varbad enam ei vasta. Naastud siledal jääl, et sa auku ei libiseks – auku kukkuda on kergem, kui arvad, kui tald on sile ja jää on peegel.

Kehal kombinesoon või kihid tuulekindlaga väljas ja müts. Kaotad kõige rohkem sooja, kui istud palja kuklaga ja vaatad auku. Vali sall, mis ei jää puuri kinni, ja mitte puuvill naha vastu: ta läheb külmaks, kui higistad teel välja ja siis istud paigal.

Kui võtad mootorsaaniga järvele

Paljud put and take veekogud on autoga ja lühikese jalutuskäiguga. Mootorsaan on asjakohane, kui vesi on hangu taga, suuremal jääl või põhjas. Siis on saan sõiduk jääl, mitte seljakott.

Saan on raske, kiire ja vali. Sa ei kuule jää hoiatust ja võid olla maast kaugel, kui murdub. Issäkerhetsrådet ütleb, et sa ei peaks sõitma üksi, et peaksid hoidma saanide vahel vahet, tuli peal ka päeval, kiiver peas, vahetusriided kaasas, jäänaelad kaelas ja päästevöör kättesaadav. Väldi tundmatuid veekogusid ja pimedust läbiuurimata jääl. Planeeri tee ja küsi kohapeal, kui jääd ei tunne.

Rusikareeglid paksusele on jämedamad kui jalakäijale. Umbes 10 sentimeetrit tuumjääd on tavaline suunis ühele inimesele jalgsi jääohutuse all. Mootorsaanile räägivad kindlustus ja jääõukond paksemast tuumjääst, sageli umbes 15 sentimeetrit kui vähim suunis, ja rohkem haagise, lörtsjää ja lumijää puhul. Need on ikka rusikareeglid, mitte kviitung. Me ei mõõda sinu järve.

Pakk mootorsaanil on sama, pluss vahetusriided veekindlas kotis, lisaköis, labidas, kiiver ja et naelad istuvad kehal enne, kui veered välja. Kelk avatud katusega. Ära sõida üle sisse- ja väljavoolu, roostiku ja väina sellepärast, et see näib tiigile lähemal. Ära peatu kaua samal õhukesel laigul. Paigalseisev saan koormab jääd rohkem kui veerev.

Eholood ja signaalõng

Eholood jäärežiimiga, andur, mille lased auku, näitab sügavust, kas kala tuleb peibutise poole ja kas ta pöörab. See on abivahend, mitte võlur. Kui näed, et kala vaatab ja pöörab, on esitus vale, mitte vesi tühi. Väikesel put and take tiigil, kus kala käib piki serva, piisab sageli uuesti puurimisest. Suuremal, sügavamal veel säästab see auke. Telefon ja ekraan surevad külmas, seega hoia varuakut sisekotis ja arvesta, et eholoodi aku pooleks külmal hommikul. Eholood on vabatahtlik. Ta ei asenda liikumist.

Ridvahoidja signaalõnge ja kellukesega kuulub passiivsele jääpüügile: mitu auku, sööt, mis lamab, kohv kuni heliseb. See on teine püük kui tasakaalupilku liikumises hoida. Put and takes kehtib sageli üks vahend. Loe luba. Kui tohid püüda kahte, võib vaikne auk kreveti ja signaalõngega täiendada aktiivset, aga signaalõng ei asenda vaatamist ja kellukest vastutuules sa ei kuule. Väikesel tiigil inimestega ümberringi on kolm signaalõnge peale selle viis sasida teiste siimadesse.

Peibutis, maale toomine ja see, mis taskus on

Sa ei vaja kolmekümmet karpi. Üks tasakaalupilk natuke hooga on lihtne algus vikerforelli järel. Mormõška, kui on paigal. Pilk ja paalialäige, kui tahad sügavusel paista. Vagel ja krevett karbis, mis ei külmu taskusse kinni – sisekott, mitte ämber jääl. Vihmauss ja krevett seal, kus reeglid sööta lubavad. Kus loodussööt on keelatud, pead jääma palja peibutise juurde. Tainas, mis ujub avaveel, on teine lugu. Jää all juhib metall, sööt ja sügavus.

Võta kaasa lühikese varrega kahv, et sa ei tõstaks kilost kala läbi serva ja kaotaks, konksuvõtja või peang, nuga tapmiseks, kott kalale jakitasku asemel, varusiim ja päikeseprillid siledal jääl.

Termos ja midagi süüa. Märjad kindad ja külm panevad sind alla andma enne kala. See on tavalisim põhjus tühjale ämbrile, mitte vale pilk.

Mõeldav pakk esimeseks hooajaks

Jäänaelad, piik, viskevöör ja telefon veekindlalt. 150 millimeetri puur, jääkühvel, talionk rulliga, lisarihm, tasakaalupilk, mormõška ja sööt, kui lubatud. Ämber või seljakott-tool, istumisalus, kaks paari kindaid ja termos. Kalastusluba. Seltskond.

Ülejäänu ostad, kui tead, et külmetad just sel viisil, või kui vead üle järve selle asemel et üle parklaserva.

Kuidas pakki kasutad, on esimese talipüügi retke all. Kas üldse välja minna, on jääohutuse all.