Loe vett

Kõige tähtsam tehnika put and takes ei nõua üldse varustust: vee lugemine ja kala leidmine enne, kui sa visata hakkad. Õige sööt vales kohas ei anna võttu, lihtne sööt seal, kus kala tegelikult hoiab, piisab sageli. Mõni minut tähelepanu, kui kohale jõuad, säästab sageli terve tunni pimedat viset.

Kus kala seisab

Vikerforell otsib kohta, kus on toit, hapnik ja paras temperatuur. Hoia silm peal:

• servadel ja sügavusmurretel, kus kala liigub ja jahtib;
• sissevooludel ja allikatel, värske ja jaheda veega;
• struktuuril nagu kivid, pilliroog, paadisillad ja langenud puud;
• tuulepoolel, kus tuul õhutab pinda ja kogub toitu.

Asend muutub ilmaga. Soojas tõmbub kala sügavamale ja jahedamasse, jahedal hommikul võib ta seista kõrgel ja jahtida pinnal, vaata võtuaegu.

Märke, mida otsida

Enne viset peatu ja vaata. Rõngad ja tõusud pinnal paljastavad sööva kala, seljad, mis vett murravad, näitavad, kus parv liigub, ja jahtivad linnud võivad vihjata, kus midagi toimub. Paar polaroidprilli võtavad pinnaläike ära, nii et näed nii kala kui struktuuri vee all – pime vise muutub suunatud püügiks.

Kui pind on surnud

Kui sa tegevust ei näe, seisab kala tavaliselt sügavamal, mitte et ta oleks kadunud. Siis tuleb otsida eri sügavusi, vaata sööda mahalugemist, ja liikuda piki vett, selle asemel et ühe koha peale jääda. Alusta iseenesestmõistetavatest kohtadest – sissevool, servad ja tuulepool – ja tööta edasi, kuni saad kontakti.

Kohanda veetüübi järgi

Kuidas sa vett loed, erineb natuke voolulõigu, suure järve ja väikese tiigi vahel, vaata veetüüpe. Põhimõte on aga kõikjal sama: leia kala esmalt, püüa seejärel. Rohkem tehnikaid on püügitehnika all.