Väsitamine ja maale toomine

Hetk võtu ja kahva vahel on koht, kus kõige rohkem kalu kaob, sageli puhtast stressist. Vikerforell on virk võitleja, kes meelsasti tormab ja hüppab, aga õige piduriseade, ongikäsitlus ja kahvamine toovad ta tunduvalt sagedamini maale. Väsitamine räägib vähem jõust ja rohkem sellest, et lasta varustusel töö teha.

Sea pidur õigesti

Alus pannakse enne, kui sa üldse võttu saad: pidur peab andma siima kindla tormi all, aga ikka kala pidurdama. Liiga kõva ja rihm katkeb tõmbel, liiga lõtv ja kala ujub minema ilma vastupanuta. Proovi siima käega välja tõmmates enne püüki – ta peab jooksma ühtlaselt, mitte tõmmetena. Õige piduriga võib ka nõrk rihm tugeva kala kätte tuua.

Väsitamise ajal

Hoia onki kõrgel selge paindega, et onk ja pidur võtaksid tõmbed ja tormid. Hoia alati ühtlast survet ja ära lase siima kunagi täiesti lõdvaks, sest just lõtvuses konks lahti tuleb. Kui kala tormab, lase piduril töötada ja oota ta ära. Kui ta järele annab, vindi rahulikult sisse ja võta siim tagasi. Ära kiirusta virka kala liiga kiiresti sisse, vaid lase tal väsida – siis on maale toomine lihtne.

Maale toomine

Hoia kahv valmis ja käeulatuses. Kui kala hakkab järele andma ja paneb küljele, langeta kahv vette ja vii kala rahulikult üle selle, pea ees, enne kui tõstad. Ära iial aja kala kahvaga tagant – see ehmatab ta viimasele paanikatormile, kus konks kergesti lahti tuleb. Tõsta siis kahv otse üles kalaga kindlalt võrgus.

Pärast maale toomist

Kui kala on kahvas, hoia teda meelsasti vees, kuni sa valmis saad. Kui ta jääb, tapa ta kohe; kui ta läheb tagasi, käsitse teda õrnalt märgade kätega, vaata jätta või vabastada. Rohkem tehnikaid on püügitehnika all.